| kirjeldus: |
Klassikalised (konventsionaalsed) e. tüüpilised I põlvkonna antipsühhootikumid (neuroleptikumid) avaldavad prevaleerivalt tugevat blokeerivat toimet dopamiini (D2) retseptoritesse, mis põhjustab koos antipsühhootilise toimega tugevaid motoorikahäireid,.olulisi kõrvalnähte endokriinsüsteemis jne. Teise põlvkonna e. atüüpilised antipsühhootikumid toimivad eelkõige blokeerivalt serotoniini retseptoritesse (5-HT2 alatüübid, 5-HT4) ja alles suuremates kontsentratsioonides D2 retseptoritesse. Nendel puuduvad dopamiinergilisele blokaadile iseloomulikud kõrvaltoimed, nad parandavad kognitiivseid funktsioone, kõrvaldavad psühhoosi negatiivset sümptomaatikat. Neil on leitud ka dopamino- ja histaminopositiivseid toimeid. Siiski on atüüpiliste neuroleptikumide molekulaarses toimemehhanismis ebaselgusi. Käesoleva töö eesmärgiks on selgitada atüüpiliste antipsühhootikumide toimet serotoniin- ja glutamaatergilise närviülekande erinevatesse retseptoralatüüpidesse ja selle kaudu mõjustusi teistes mediatoorsetes, kaasaarvatud peptiidergilistes süsteemides. Ette on nähtud in vivo ja post mortem monoamiinide ja mediatoorsete aminohapete määramine kesknärvisüsteemis, samuti valideeritud käitumistestid ärevuse, psühhootilise käitumise, agressiivsuse jne. määramiseks valgetel rottidel ja hiirtel. Plaanis on ka uute ühendite farmakokineetikaalased uurimused, määramaks toime - kontsetratsiooni seosed. Ainete toimemehhanismi selgitamisel kasutatakse ka neurotoksiine erinevate mediatoorsete süsteemide väljalülitamiseks. Projekti täitmisel arendatakse koostööd Helsingi Ülikooli Farmaatsia osakonnaga ja Rootsi Karli Ülikooli Farmakoloogia Instituudiga. |